Veekogude rajamine

Nõuanded kehtivad mõistagi geomembraani või tiigikilega pinnaveest isoleeritud ilu-, ujumis- ja kalatiikidele.

Kui teil on maa sisse kaevatud auk, kus veetase vastavalt aastaaegadele ja pinnavee nivoole kõigub, südasuvel kasvatate seal sääski ja keegi sinna varvastki sisse pista ei taha, siis oleks aeg mõelda selle veekogu isoleerimisele ja filtreerimistehnoloogiate paigaldusele. Isoleerimata tiigi vett filtreerida ei ole mõistlik. Sellises olukorras saab vaid veekeskonda pisut parandada kasulike bakterite lisamise ja õhupumpadega vee aereerimisega.

Tiigi asukoha valikul peaks kindlasti arvestama lähedal kasvavate lehtpuude ja suuremate lehtpõõsastega ning olemasolevate valgustingimustega – päikese liikumist järgides tuleks eriti väikeste ja keskmiste tiikide planeerimisel eelistada poolvarjulist asukohta. Otsese päikesevalguse eest kaitstud koht aitab vältida suuri ööpäevaseid temperatuurikõikumisi, seda eriti suveperioodil ja pilvitutel suvepäevadel. Mida stabiilsem on vee temperatuur, seda stabiilsem on ka elukeskkond mikroorganismidele, kes aitavad Teil veekogu puhtana hoida. Vette langev kevadine õietolm, õitsemise lõpetanud lilled ja sügisesed puulehed toodavad suures koguses kõdunevat orgaanilist materjali, seetõttu vahetult lehtpuude alla rajatud veekogu puhul ei pruugi jõuda tiiki puhtana hoida ka võimekad filtreerimisseadmed. Tähelepanu peaks pöörama ka okaspuudele. Okaspuude okkad ja käbid lagunevad tiiki kukkudes ning põhja vajudes samuti. Lisaks orgaanilisele materjalile sisaldavad lehed, okkad ja käbid parkaineid mis muudavad teie veekogu vee värvust. Loomulikult ei saa puulehtede tiiki sattumist välistada, kuna tuultega kanduvad nad sinna kõigist pingutustest hoolimata. Parimaks ja ainsana toimivaimaks lahenduseks on siinkohal skimmeri paigaldus. Skimmer koorib vee pinnalt kõik sinna sattunud osakesed (õied, seemned, lehed, okkad, käbid, muru ja heina niitmise jäägid jne) ja korjab need kergesti ligipääsetavasse ning lihtsasti tühjendatavasse konteinerisse. Skimmeritest pikemalt filtreerimise peatükis.

Veekogu funktsioon määrab suuresti ära ka rajatava veekogu tehnilised iseärasused ja filtreerimise vajaduse. Kui näiteks ilutiigil võib vee puhtana hoidmiseks piisata õige suurusega taimealast ja lokaalse tsirkulatsiooniga skimmerist, siis kalatiigil peab igal juhul olema mehaaniline filtreerimine ja võimekas bioloogiline filtreerimine. Ujumistiikide puhul saavad enamasti määravaks kasutajate soovid ja ootused. Ujumistiik saab olla minimaalse filtreerimisega ja hooajaliste saastajate korral pisut hägune ja võib soovi korral olla ka terve hooaja vältel täiesti puhta ning läbipaistva veega.

Veekogu planeerides peaks lähtuma kinnistu asukohast ja üldisest miljööst, tiigi proportsionaalsest sobivusest ümbritseva maastikuga. Rajatava veekogu suuruse üle otsustamisel saavad aga enamasti määravaks maavaldaja soovid ja võimalused.

Stabiilne ja ilma suurte ööpäevaste temperatuurikõikumisteta veekogu toetab loodusliku tasakaalu jätkusuutlikkust ning kasulike mikroorganismide elutegevust. Selleks peaks väikese ja keskmise tiigi sügavus olema vähemalt pooles veekogu ulatuses minimaalselt 1,5 meetrit.
Et näiteks kalad saaksid tiigis talvituda, peaks kaladega asustatud veekogu sügavus olema 2 – 2,5 meetrit. Sellise sügavusega tiigis on kaladele piisav hapnikusisaldus ning vee temperatuur suveperioodil stabiilsem. Kaladele sobiva tiigi planeerimisel peab kindlasti arvestama ka asjaoluga, et näiteks ühe täiskasvanud dekoratiivkarpkala kohta oleks minimaalselt 1000 liitrit vett.

5-30m³ tiikide puhul peaks olema vähemalt ¼ tiigi pinnast 1,5m sügavune ja ½ tiigi pinnast 1m sügavune. Selliste tiikide toimimiseks on vajalik nähtavale veepeeglile tasakaaluks vähemalt poole veepeegli suurune taimeala.

30-80m³ tiikide puhul peaks olema samuti veerand pindalast minimaalselt 1,5m sügavune, umbes pooles ulatuses vähemalt 1m sügavune ja tiigi toimimiseks vajalik taimeala kolmandik tiigi veepeeglist.

80-200m³ tiikide puhul võiks olla osa tiigist juba 2m sügavune, pooles ulatuses minimaalselt 1m sügavune ja taimeala suurus tiigi bioloogiliseks toimimiseks vähemalt veerand tiigi pindalast.

200m³+ tiikide puhul võiks olla samuti veerand tiigist minimaalselt 2m sügavune, veerand 1,5m sügavune ja veerand 1m sügavune. Taimeala suurus võiks vastavalt kasutusotstarbele olla 10-30% tiigi pindalast.

Veekogu rajamine geomembraani või tiigikilega

Geomembraan ja tiigikile pakuvad erinevaid võimalusi korrapäratu kujuga ja looduslikuna näiva veekogu rajamiseks. Meie soovitame tiigi rajada EPDM geomembraaniga. Materjal on võrreldes näiteks PVC tiigikilega oluliselt vastupidavam ja pisut suurem investeering tasub ennast tulevikus kuhjaga ära.

Tiigi tarbeks kaevatud auk tuleb kindlasti puhastada teravaservalistest kividest ning tiigi põhja ja kaldad soovitame vooderdada esmalt õhukese liivakihiga. Alles seejärel paigaldatakse geotekstiil, mis annab täiendava kulumis- ja torgetevastase kaitse.

Järgnevalt paigaldatakse geomembraan/tiigikile geotekstiilile ning asutakse tiiki veega täitma, et geomembraan/tiigikile võtaks vee raskuse all soovitud kuju. Suuremate tiikide korral ankurdatakse geomembraani servad pinnasesse. Väiksemate tiikide ja veesilmade puhul piisab kui servadele laotada viimistluseks näiteks maakive.

Isoleeritud veekogu kallaste rajamisel on erinevaid võimalusi. Lähtuda tuleks veekogu kasutusotstabrbest ja ohutusest. Kui majapidamises on näiteks lemmikloomad, või veekogu äärde satuvad metsloomad, siis peavad veekogu servad olema rajatud piisavalt toekate kividega, et need jala all ei liiguks.

Veekogu rajamine betoonist või betoonplokkidest

Betoneeritud veekogu rajamine on eelnevast kulukam ettevõtmine, see-eest on korrektse teostuse korral tegemist kestva ja tugeva rajatisega. Betoonist konstruktsioon kaetakse soovi korral nö vedela tiigikilega e. spetsiaalse ühe-/kahekomponentse veeorganismidele ohutu polüuretaanvärviga või siis tööstusliku epoksiidvärviga millega värvitakse näiteks joogivee mahuteid.

Tiikide ja välibasseinide vee filtreerimise teekond algab ideaalis põhjatrapist ja skimmerist. Põhjatrapi puhul pole küsimust, kas seda üldse paigaldada, vaid pigem selles, kas paigaldada üks või mitu. Siin saavad määravaks tiigi põhja kallete suurused ja rajatava veekogu kasutusotstarve. Kaladega asustatud tiikide ja basseinide korral soovitame paigaldada ühe trapi iga 10-15m² põhjapindala kohta. See tähendaks 50m² suuruse põhjaga kalatiigi korral min 3 trappi. Välisbasseini ja kaladeta ujumistiigi või ilutiigi põhjas võib paigaldada põhjatrappe hõredamalt. Kui tegemist on pisikese ilutiigiga, siis loomulikult saab lahendada olukorra ka selliselt, et tiigi põhjale antakse piisavad kalded ja tekitatakse enne membraani paigaldust pumbale veel täiendav süvend. Et tiigipump asuks veekogu kõige sügavamas punktis. Selliselt on mingigi lootus, et tiigi põhja vajunud osakesed jõuavad pumbani ja hiljem filtrini. Kosmeetiliselt on sellise lahenduse puhul tarvis lihtsalt mõelda läbi pumba vooliku ja kaabli maskeerimine. Maskeeringut ei tasu teha väga kapitaalset, kuna hilissügisel tõenäoliselt soovite ikka tiigipumba veekogust eemaldada.

Järgneb skimmeri või skimmerite valik. Kui veekogu lähiümbruses on kasvamas lehtpuid ja -põõsaid, siis soovitame valida suurema ja tõhusama skimmeri – suurem skimmer tagab suurema hooldusmugavuse. Parema tulemuse saavutamiseks soovitaksime suuremate tiikide puhul kasutada ka juba mitut skimmerit. Skimmereid saab kasutada eraldiseisvana ja ka filtrisüsteemiga ühendatuna.

Kui tegu on ilutiigiga või tiigiga kus ei peeta kalu, siis võib (aga ei pea) siin filtreerimise lõpetada ja edasi pumbata vesi läbi UVC tagasi veekogusse. UVC seadmetest pikemalt allpool. Sellisel juhul peab lihtsalt arvestama, et hooajaliste saastamiste järgselt (õietolm, õied, seemned, puulehed) tiigi vesi kindlasti hägustub ja vetikad võtavad hooti võimust. Kui soovite kogu hooaja vältel ilusat ja läbipaistvat tiigivett nautida, siis peab kindlasti paigaldama lisaks skimmerile ja UVC seadmele ka täiendavalt mehhaanilised filtrid.

Väiksematel tiikidel ja veeatraktsioonidel saab kasutada kanisterfiltreid, kus on mehhaaniline ja bioloogiline filtreerimine kompaktselt ühes anumas koos UVC seadmega. Kanisterfiltrite valikuga meie e-poes saate tutvuda siit .

Keskmistel tiikidel saab tagasihoidliku eelarve ja/või ruumipuuduse tõttu samuti kasutada kanisterfiltreid. Neid peaks siis paigaldama ilmselt mitu. Parema tulemuse saaks mõistagi väiksema trummelfiltri mudeliga.

Keskmistel ja suurtel tiikidel on otstarbekas kasutada mehhaaniliseks filtreerimiseks sõelfiltreid ja trummelfiltreid. Mehhaaniliste filtritega meie e-poes saate tutvuda siit .

Kaladega asustatud tiigi või basseini korral peab mehhaanilisele filtreerimisele järgnema bioloogiline filtreerimine. Seoses kalade elutegevusega ja muu vette sattunud orgaanilise materjali lagunemisega tekib vette lämmastik (NH₃). Moodustunud lämmastikuühend on mürgine ja kõigile veeasukatele ohtlik (max 0,02mg/l). Nitrifitseerivad bakterid (Nitrosomonas) oksüdeerivad lämmastiku nitritiks (NO₂) mis on samuti suures koguses ohtlik. Maksimaalne nitriti kogus tiigivees võib olla 0,2mg/l. Nitrifitseerivad bakterid (Nitrobakter) oksüdeerivad nitriti nitraadiks (NO₃), nitraate aga suudavad omastada veetaimed. Kui tiigis taimed puuduvad, siis oleks soovitav nitraatide vähendamiseks ja kontrolli all hoidmiseks regulaarselt teostada osalist veevahetust.

Nitraadid on veeasukatele ohtlikud vaid juhul, kui nitraatide kogus tiigivees ületab 200mg/l ning nende kogust saab üsna hõlpsalt kontrolli all hoida spetsiaalsete mikroobide lisamisega. Valitud mikroobid muudavad nitraadid lämmastikgaasiks (N₂), mis osaliselt eemaldub veest atmosfääri.
Seega tuleb tehisveekogus luua soodsad elamistingimused erinevatele mikroorganismidele, mikroobidele ja bakteritele. Lisaks elutingimustele peab tähelepanu pöörama mikroobidele võimalikult suure asustuspinna loomisele. Mida suurem pinnalaotus neile võimaldada, seda suuremas koguses neid sinna mahub ja seda efektiivsem on nende tegevus.

Üheks bioloogilise filtreerimise võimaluseks on tiigi põhi ja kaldad katta liiva või peenkruusaga ning varustada tiigivesi hapnikuga. Pealtnäha lihtne lahendus ja see ka toimib … mõnda aega. Liiv ja peenkruus omavad suurt pinnalaotust ning annavad üsna suure pindala bakteritele asustamiseks. Selle lahenduse puhul aga vajab liiv või peenkruus mõne hooaja möödudes põhjalikku puhastust ja läbiuhtmist. Ilma hooldamata küllastub materjal orgaanikaga ja ei ole seejärel enam piisavalt efektiivne. Hooldamata jätmise korral võib sellisel lahendusel olla isegi pigem negatiivne efekt kuna orgaanikaga küllastunud ja ilma vee läbivooluta ei oma materjal enam kõigile vajalikele bakteritele soodsaid elamistingimusi. Enim kannatab Nitrobakter, kes oma elutegevusega muudab ohtliku ja mürgise nitriti vähemohtlikuks nitraadiks. Nitrobakter on aeroobne bakter ja eelistab asustada sellised pinnad, kus on vee- ning seeläbi ka hapniku liikumine.

Kõigile kasulikele mikroorganismidele, mikroobidele ja bakteritele õigeid elutingimusi luues saavutate tiigis tasakaalu ja hädavajaliku ning tervikliku lämmastikuringe.

Hõlpsaim võimalus oleks paigaldada bioloogilist filtreerimist võimaldavad veepuhastusseadmed ja/või filtrielemendid. Parim lahendus oleks kasutada nö liikuva biomeedia (biokilekandja) tehnikat. Selleks on sisuliselt tarvis mehaanilisele filtrile lisada kamber või mahuti mis on täidetud heljuva biomeediaga, võimaldades tekitada kõigile kasulikele bakteritele asustamiseks võimalikult suurt pinnalaotust ja ka kaitstud pindasid mikroorganismidele. Meie tootevalikus on ka kombo filtrid trummelfilter+bioreaktor. Viimastega saate soovi korral tutvuda siit . Kuna biomeedia peaks olema pidevas liikumises, et mikroobidel oleks maksimaalne kokkupuude filtrisse pealetuleva vee ning hapnikuga, siis selle saavutamiseks kasutatakse enamasti õhupumpasid ja õhukive. Õhu lisamine bioloogilisse filtreerimisse on hädavajalik ka mikroobide elutegevuse toetamiseks. Alternatiivina liikuva biomeediaga filtritele võib kasutada ka piisavalt suure mahutavusega helmesfiltrit. Helmesfiltrid meie e-poes siit .Ideaalse tulemuse saavutamiseks kõikide eelpool kirjutatud filtritehnoloogiate kogum.

UVC seadmetega on võimalik hoida veesilm, bassein või tiik visuaalselt oluliselt puhtamana ja tervislikumana. Saab likvideerida mikroskoopilised ja heljuvad vetikad.
UVC Ultra Violet C spektum lühilaine (reeglina kasutatakse optimaalset ja suurima kasuteguriga 253,7nm lainepikkust) on desinfitseeriva toimega. UVC valgusega kokkupuutel on võimalik hävitada 99,99% kõikidest kahjulikest mikro-organismidest ja bakteritest. UVC lained deaktiveerivad bakterite, viiruste ja teiste patogeenide DNA, seega hävitavad nende võime paljuneda ja haigestumisi tekitada.
UVC seadme optimaalseks tööks peab olema seadmes vee läbivoolu hulk/kiirus ja seadme võimsus kooskõlas. Pigem dimensioneerida üle, kuna lambi kasutegur ajapikku väheneb. Bakterite ja viiruste tõrjeks minimaalne doos 16000 μW (mikrowatt) sekundis kuupsentimeetri kohta. Vetikatõrjeks minimaalne doos 22000 μW sekundis kuupsentimeetri kohta. Seega seadet valides peab hoolikalt kalkuleerima ja valima piisavalt võimsa seadme.

Lihtsamalt kokkuvõttes keskmistel tiikidel võib lugeda toimivaks lahenduseks 1W UVC lambi võimekust 1m³ tiigi vee kohta e. kui teie tiik on ca 200m³, siis uvc seade/seadmete koguvõimsus võiks olla vähemalt 200W. Suurematel tiikidel saab hea tulemuse 0,5-1W kuupmeetri tiigivee kohta. Sõltub jällegi täpsetest asjaoludest. Kui tiiki satub palju orgaanikat, siis võib olla vajalik võimsust oluliselt suurendada. Pisikesed tiigid kuni 50m³ võivad vajada seevastu 2-3W kuupmeetri tiigivee kohta. Arvutuste eelduseks on see, UVC lambi elemente vahetatakse vastavalt seadme hooldusjuhendile ja lambi kvartsklaasi puhastatakse regulaarselt.

UVC seade paigaldatakse enamasti peale filtrit ja tagasivoolule. Eelistatud variant kuna filtrist tulev vesi on oluliselt puhtam orgaanikast ja seega ei määrdu seadme klaas liiga kiiresti.

Veepumba ja filtri valikul lähtutakse enamasti tiigi kubatuurist ja/või filtri optimaalsest läbilaskevõimekusest. Kuni 20 000-liitrise tiigi puhul peaks vee liikumine läbi filtri olema võrdväärne tiigi mahuga. Ehk kui Teie tiik on näiteks 17 000 liitrit, siis peaks filtri pump olema samuti umbes 17 000-liitrise tootlikkusega. Tähelepanu peaks pöörama pumpade tootlikkuse erinevusele sõltuvalt vajalikust vee tõstest. Juhul, kui pump peab vee tõstma ühe meetri kõrgusele, siis tema kasutegur langeb ~10%, kui pump peab vee tõstma kahe meetri kõrgusele siis tema kasutegur langeb juba ~30% (oleneb pumbast). Veepumba tootlikkusest sõltub ka rajatava torustiku läbimõõt. Kuni 10 000 l/h pumba korral peaks olema põhjatrapi ja skimmeri torustik min ∅50mm. Üle 15 000l/h peaks olema põhjatrapil ∅75mm ja skimmeril ∅50mm torustik. Kui teie veekogu on näiteks 100m³ , siis võiks veepump/veepumpade koguvõimekus ja läbi filtri pumbatava vee kogus olla ca 50m³/h. Kaladega veekogul on tarvis vett filtreerida ja liigutada umbes kaks korda kiiremini. Sõltub muidugi kalade asustustihedusest.

Õhupump ja diffuusor (õhukivi) võiksid olla igas tiigis hoolimata tiigi suurusest. Kui teil ei ole just purskkaevu või kaskaadi mis aitaks vee aereerimisele märkimisväärselt kaasa. Lisaaereerimine aitab ka vett puhastavatele bakteritele luua paremad elutingimused. Kuni 10m³ ilma kaladeta tiigil võiks olla ca 20-40L/min õhupump, kuni 50m³ kaladeta tiigil 60-80L/min ja suurematel tiikidel vastavalt edasi.

Õhupump ja diffuusor (õhukivi) võiksid olla igas tiigis hoolimata tiigi suurusest. Kui teil ei ole just purskkaevu või kaskaadi mis aitaks vee aereerimisele kaasa. Lisaaereerimine aitab bakteritele luua paremad elutingimused. Kuni 10m³ tiigil võiks olla ca 20-40L/min õhupump, kuni 50m³ tiigil 60-80L/min ja suurematel tiikidel vastavalt teie võimalustele.

Õhupumba tootlikkus peab olema näiteks kaladega veekogu korral vastavuses veekogu/tiigi suurusega ja ka kalade kogumassiga. Optimaalne tootlikkus tiigi kubatuuri kohta:

*eeldusel et kalade asustustihedus ei ole enam kui 3,5kg/1000l

Optimaalne ja minimaalne lahustunud hapniku sisaldus kaladega asustatud veekogus:

Tiikide aereerimiseks koduste lahenduste puhul kasutatakse enamasti väikese energiakuluga kompressoreid, milles õhk surutakse tiiki kas membraanide või õlivaba kolvi abil. Kõikide selliste aereerimisseadmete puhul on veealune osa komplektist identne – kasutatakse kas õhukive (difuusor) või membraaniga kaetud aeraatoreid. Soovitatav difuusori uputussügavus on 1,5-1,8m, membraanelemendi puhul jälgida tootjapoolseid soovitusi.

Membraanpumpade peamiseks eeliseks on nende odavam hind. Tootjad on aga nende kasutamisele ette kirjutanud terve rea nõudeid, millega tuleb arvestada, et seadme garantii kehtiks:

• Membraanpumpade töötemperatuur peaks olema 5-40C. Madalamatel temperatuuridel muutuvad membraanid jäigaks ning vibratsioon võib need lõhkuda
• Membraanpumpa ei tohiks paigaldada nt termokasti – seal tekib liigne soojus, selle tagajärjel võib õhuvoolikus tekkida kondenseerumine ning ummistused
• Õhukivi ehk difuuseri paigaldussügavust ei tohi mingil juhul ületada – pumbas tekib ülekoormus ning selle tulemusena võivad membraanid välja venida ning puruneda
• Tootjad soovitavad membraane vahetada korra hooaja jooksul.
• Sarnaselt Nitto kolbpumpadele on ka AP seeria membraanpumpadel sisse ehitatud kaitsemehhanism, mis peatab pumba, kui selle membraanidega midagi juhtub. Ülekuumenemise vastu see siiski ei kaitse.

Kolbpumbad on membraanpumpadest tunduvalt kallimad, kuid neil on ka seetõttu mitmeid eeliseid:

• Kolbpumpadele on sisse ehitatud ülekuumenemiskaitse – liigse koormuse või kõrge töötemperatuuri korral pump peatub ning peale jahtumist käivitub taas. Seega võib suvisel ajal pump aeg-ajalt seista, kuid enamikel juhtudel see inimese sekkumist ei vaja.
• Kolvi tööiga on vähemalt 5 aastat.
• Kolbpumbad töötavad tunduvalt vaiksemalt kui sama võimsusega membraanpump
• Kolbpumbal on märgatavalt suurem jõudlus, kui sama võimsal membraanpumbal